Ei tea kas ma olen elanud silmaklappidega, aga minule valmistas küll suurt üllatust, kui täna lugesin Eesti korvpallikoondise kandidaatide nimekirja. Sealt küll puudusid Kristo Saage ja Kristo Orula, ent nende puudumine polnud mingi üllatus võrreldes kellegi Jaan Montgomeryga, kes erinevalt Kristodest oli nimekirja sattunud.

Veelgi suurem imestus tekkis, kui uurisin mängija tausta. Vanus 23, pikkus 214 cm ning kaal 140 kg. Peast käis läbi küsimus, kuidas sedavõrd suur “objekt” Eesti korvpallijuhtidel seniajani on tähelepanuta jäänud? Ent hea, et mees tuli ise end pakkuma ja sedasi nimekirja sattus. Pole meil kunagi olnud põhjust pikkade mängijate valikuga hõisata.

Mida sellest arvata? Sisusse lähemalt süüvimata võib öelda, et kabariitidelt pole võimalik sobivaimat lüli korvpallikoondisse lisada. Samas heites pilgu mehe kaalule, 140 kilogrammi, tekib siiski mõningane ebakindlus. Kas mees suudab teistega sammu pidada, kui kiirelt mees suudab end liigutada, mitu korda rünnakult kaitsesse jõuab järgest joosta jne. Sellest hoolimata leian, et on väga hea, et Eesti koondises on saabunud uuel milleeniumil aeg, mil on valida kahe 210+ sentimeetrise mängija hulgast.

Taolise leiu puhul on mul igatahes hea meel. Kas viimaks saavad Janar Talts ning Kristjan Kangur ka veidi leevendust korvialuses võitluses? Eks seda näitab aeg. Kahjuks ei jäänud hea meel ainsaks tundeks. Mul kummitab küsimus, kui palju taolisi mängijaid võib veel maailmas olla? Kas meie korvpallifunktsionärid on teadlikud teistestki korvpalli mängivatest väliseestlastest?

Loost jäi kumama fakt, et mees tuli end ise koondisele pakkuma, ent mis oleks juhtunud, kui ta seda poleks teinud? Ei oska täpselt öelda, aga kardan, et üle 210 cm sektoris oleksime pidanud leppima vaid Viljar Veski repertuaariga.



Soovituslikud postitused: