Kas suurepärane kaitsemängija on parem kui suurepärane ründemängija? Peaks justkui võtma esiteks teemaks neid kahte mängijat võrreldes. Ausaltöeldes sellel teemal võiksimegi vaidlema jääda. Antud olukorras minu õnneks aga ei ole nii Kanguris ega Marshallis kumbagi. ASVEL ihkab aga ilmselgelt platsil näha eelkõige suurepärast ründemängijat. Kedagi, kes ka armetut kolmepunkti protsenti tõstma hakkaks. Kas Marshall nüüd kohe see Eesti meedias kuulutatud snaiper on, selles julgen kahelda. Seda võib ta ainult ise koos lähedastega uskuda. Sõnastaks, et väärtuslik ründemängija meeskonda, kes suudab omale ise viskeid tekitada ja olla oht kolmepunkti joone tagant. Vähemalt sellist Rawle Marshallit mäletan mina tema NBA rännakutest. Mõni üksiks mäng Euroopas on ka õnnestunud näha, sellepärast ei julge ka teha Marshalli kohta pikemat analüüsi. Sõna õnnestunud oli aga nüüd mõnevõrra üleliigne, sobiks paremini, et olen juhtunud nägema. Ainuke lause kuhu sõna õnnestunud sobib on, et õnneks on meil siiani õnnestunud mitte näha Marshalli Eesti klubide rivistuses.
Ausaltöeldes on ta järjekordne „NBA keha”, kes pole piisavalt edasi arenenud ja tihtipeale annab põhjust kahelda enda korvpalli IQ-s. Jah, see tähendab, et ei ole Kanguril seekord ülekaalu füüsiliste eelduste poole pealt. Eelkõige tuleb tal lootma jääda oma meeskonnamängu ja kaitse panuse peale, sest Marshallile meeldib endiselt pigem oma viset imetlema jääda kui tagasi kaitsesse joosta. Rawlei kaitseoskust ei saa samas alahinnata, eeldusi ja oskusi on juba noorest peale jätkunud, mõnikord ka sähvatab selles valdkonnas. ASVEL-i praegune peatreener Vincent Collet ei ole aga kindlasti see, kes Marshalli taolise karakteri kaitses rügama paneks. Kui, siis panustaks enne lepingule, mis kehva mängu puhul ta suuremast palgatšekkist ilma jätab.
Meenutus Rawle Marshalli suurimast hetkest professionaalse korvpallurina:
0 on vastanud sellele artiklile
Kommenteeri allpool