Hakkasin täna mõtlema, kas Euroliigal on reaalne võimalus kasu lõigata võimalikust 2011 NBA Lockout’ist ehk lihtsalt öelduna David Stern ja klubide omanikud panevad uksed kinni nii kauaks kuni mängijad on nõus uute tingimustega. Uued tingimused aga näevad ette praeguste eelduste kohaselt suuri palgakulude kärpimisi. Ei ole võimatu, et see suvi on üle pika aja viimane kord, kui staari seisusega flirtivad mängijad saavad veel hiigellepinguid nagu Rashard Lewisel (6 aasta jooksul 118 miljonit USD), kui enamgi. Tohutu turu potentsiaaliga mängijatele (Kobe, LeBron, Wade, Carmelo jne) leitakse ikka mingi viis nende jaoks soodsate lepingutega klubidesse meelitamiseks. Kes julgeks kahelda, et Kobe või LeBron oma võimlikku 20-30 miljonilist aastapalka meeskonnale tagasi ei teeni + panus meeskonna edusse on omaette teema.
Sissejuhatuseks neile, kes on veel võõrad NBA Lockout võimalikkusega, siis 15. detsembrini 2010 on liigal aega otsustada, kas pikendatakse Collective Bargaining Agreement lepingut (CBAst väike lõik teksti lõpus). Järjest enam tundub, et ainuke võimalus selle vältimiseks on USA majanduse „elluärkamine“. Ei pea just omama majanduslikku haridust, aru saamaks, et praeguses seisuga tervitavad NBA klubiomanikud iga säästetud miljonit. CBA pikendamisest loobumisel aegub see 2010-11 hooaja lõpus ehk 2011 sügis algaks võimalik Lockout. Tuletan meelde, et näiteks 1998-99 hooaeg mängiti sama probleemi valguses ainult 50 kohtumist. Tsiteerin sellel teemal Brian Karpuki:
The league broke the union last time and there is no reason to believe that they can’t do it again. Many NBA players seem to have no difficulty blowing through the millions they collect. Give sixty percent of your earnings to the government and your agent and $10 million a year quickly becomes $4 million. That $34 million contract is really only worth $14 million. That’s a lot of money. But when you’ve got four houses, fifteen cars, eight illegitimate children, a twenty person entourage and a few bad investments, its no wonder some NBA players live paycheck to paycheck.
Eesti keelde panduna on öeldu mõte, et NBA mängijate kulud on tänapäeval liiga suured, arvestades kui vähe nad saavad raha peale maksude mahaarvestamist. Nad ei saa endale lihtsalt lubada mitmekümne mängu ärajäämist. Siin tuleb aga mängu Euroopa ja Euroliiga. Viimased aastad on NBA mängijatele pakutud Euroliiga meeskondade poolt meeldivat alternatiivi Euroliiga näol ja seda sümpaatsete summadega. Kõige rohkem on endiseid NBA mängijaid meelitanud Kreeka klubid, vähemalt minule on selline mulje jäänud. Olympiacoses on endistest kuulsamatest NBA mängijatest praegu Kleiza ja Childress, lisaks kuni detsembrini ka Von Wafer. Kes uudistega kursis, see teab aga praegusest Kreeka majandusest. Raske oleks uskuda selle toibumisse aastaks 2011 sellisele tasemele, et NBA mängijatele võimaldaks ulmelepinguid loopida. See ei ole ka just kõige mõistlikum tegutsemine meeskonna edu arvestades. NBA staarid tuleks ajutiselt ja mõjuks pikemas perspektiivis ainult negatiivselt meeskonna ülesehitusele. Rahval aga raha ei ole ja elatakse säästurežiimil, siis kaua sa ikka seda luksust lubada, et samu korvpallistaare vaatamas käid? Ilmselgelt aga tavaliste piletihindadega Põhja-Ameerika „külaliste“ palku ei maksa ja vaevalt väga madalate palkadega oleks viimased ka võimelised oma arveid maksma.
Omaette postitamist vääriks Kreeka klubide palkade maksmise kuulsus. Alles oli see mõned kuud tagasi kui sai lugeda, kuidas meie korvpalli viimane Kreeka rändur Tarmo Kikerpill endiselt üritas mitu kuud hiljaks jäänud palka kätte saada. Seega julgeks 2011 aastal Kreeka nimekirjast maha tõmmata. Kes aga jäävad Euroliiga maksevõimelistest klubidest? Olgem ausad, Ida-Euroopa klubid ei suuda endale võimaldada pikemaajaliselt NBA mängijaid. Usub keegi, et Leedu Zalgiris või Rytas oleks selleks suuteline? Serbia Parizan või Poola Prokom? Näiteks tavaliselt, kui CSKA eelarve on 50 miljoni USD ringis, siis Ida-Euroopa tippklubid tegutsevad 5-10 miljonilise eelarvega. Ilma palgastatistikat põhjalikumalt uurimata võib öelda, et kui Kreeka klubid välja arvata (kes on alati olnud eelarve suuruse poolest ka esimeste seas), siis potentsiaalsetest meeskondades võib mainida ainult selliseid kui Real Madrid, FC Barcelona, Caja Laboral, Unicaja, CSKA, Dynamo, Maccabi, Siena ja Bologna. Nende eelarved on ulatunud aastate jooksul sinna 20-30 miljoni USD kanti, mis lubaks NBA mängijatega juba läbirääkimistele minna.
Mis aga saaks selle raha eest? Paremal juhul lisaks ühe kuni kaks keskmisest klassist NBA mängijat. Seda muidugi juhul kui mängijad ise ots otsaga välja tulekuks ennast nn odavalt pakkuma ei lähe. Sellisel juhul võivad Euroliiga klubide jaoks soodsad lepingud isegi olla üsna meeldivad ahvatlused.
TEINE OSA LÄHINÄDALATEL …
Collective Bargaining Agreement
Lühend CBA ehk Collective Bargaining Agreement on leping liiga ja Mängijate Liidu vahel, mis paneb paika suurema osa majanduslikust tegevusest ja kõikvõimalike teisi detaile. Näiteks miinimum ja maksimum palgad, mängijate vahetuse ehk trade-i reeglid, NBA draft-i protseduur jpm. Tegemist on pm töölepingu ja ettevõtte sise-eeskirja kokku pressitud moodustisega.
Minu arvates ei saa riigi majanduse rolli Kreeka tippklubidele rakendada. Enamasti oleneb kogu nende eelarve rikastest omanikest, kes klubi rahaga üle valavad.
Mina isiklikult ootan taolist tendentsi, et mõni Araabia šeik ostaks mõne Euroopa klubi ja hakkaks sinna oma lõputuna näivaid rahajõgesid suunama. Paralleele võib tõmmata jalgpallimaailmaga, eriti torkab silma hiljutine Manchester City raharalli. Samas tuleb tunnistada, et mulle suurte rahadega üleforsseeritavad klubid eriti sümpaatsed pole.
Ja kui mõnele šeigile meeldib korvpall, küll siis makstakse ka sobiv summa mängijale, kes šeigi kõrgetele normidele vastaks.