Ilmselt mina pole ainuke NBA huviline, kes ootas Spursilt kohe hooaja algusest peale tugevat mängu ning püsimist pidevalt NBA põhihooaja võidu graafikus. Hooaja algus oli kõike muud kui võimas. Esimestel kuudel ei oldud isegi playoff kohal.

Spursile omaselt ei oldud nõrgast hooaja algusest paanikas. Ja see väljendus ka klubiväliste spetsialistide sõnavõttudes, kes pidevalt rõhutasid, et Spurs on hooaja lõpus seal, kus ta olema peab, ehk võitlemas NBA tiitli eest. Nüüd tundub, et rahulikult oma asja ajamine on hakanud esimesi vilju andma ja Spurs ronib tabelis aina kõrgemale positsioonile, olles praegu läänekonverentsis kolmandal kohal. Küsimused on siiski õhus, mis on Spursi tõusu peamised põhjused?

Kuldse kolmiku tagasitulek

Tim Duncan on see hooaeg oluliselt oma mängutaset tõstnud. Offseason-il langetas ta edukalt kaalu ning see on talle juurde andnud vajalikku kiirust, vastupidavust kui ka vähem koormust liigestele. Samuti suutis Duncan hooaja vahel leevendust leida teda eelneval hooajal vaevanud põlvehädale. Koostöös arstidega leiti põlvele sobilik tugi ning Duncan saab taaskord ilma kroonilise vigastuseta mängida.

Manu Ginobili vigastusest taastumine on ilmselt kõige enam avaldanud mõju Spursi viimaseaja edule. Suuresti Manu vigastuse arvele võib ka Spursi eelneva hooaja ebaedu põhjuse kirjutada. Nüüd aga tundub, et Spursi meditsiinilise personali kannatlik ravikuur ning järk järguline tema mänguaja tõstmine on Manut aina paremasse hoogu viimas. Vajalik säde on nüüd pingilt tulemas, kui alati jääb küsimus, kas Ginobili kestab hooaja lõpuni? Kui jah, siis on kõik võimalik.

Tony Parker pole oma eelmise hooaja hoogu veel leida suutnud. Kindlasti avaldab sellele mõju osalemine suvisel EM-il ja sealne suur mängukoormus. Ent põhi põhjus seisneb selles, et teda on sel hooajal vaevamas vasaku jala talla sidekirmepõletik (plantar fasciitis), mis lihtsustatult öeldes tähendab vasaku jala kannavalu. Vigastuse tõttu on kannatanud tema kiirus ning läbiminekute lõpetamine, sest Parker kasutab reeglina tõukejalana just vasakut jalga. Parker mängib läbi valu, ta kasutab valu leevendamiseks spetsiaalset toetavat sokki ning saab iga päev taastusravi. Tema õnneks on Spursil tasemel vahetusmehi võtta, seetõttu ei pea Tony terve mängu jooksul ennastsalgavalt rabelema, vaid võib rahulikult pingile istuda, end ravida ning oma tippvormi playoff-ide ajaks sättida.

Üha paranev kaitsemäng

Spursi viimaste hooaegade visiitkaardiks kujunenud tugeva kaitsemängu tagasitulek. Eelneval hooajal kaugenes Spurs oma mängufilosoofiast ning lasi vastastel rünnakul vabamalt tegutseda, seetõttu kujunes ka hooaeg Spursi standarditele kohaselt nõrgaks. Hooaja eelses laagris nägi Gregg Popovich palju vaeva nii uutele kui vanadele mängijatele kaitsemängu filosoofia selgeks tegemiseks ning tundub, et nüüd on asi hakanud vilja kandma. Ohverdas ju selle nimel Roger Mason oma suve, et kaalust alla võtta, millest tulenevalt muutuda seeläbi kiiremaks ja paremaks kaitsemängijaks.

Paranenud kaitsemäng on loonud aluse kiirrünakute tekkeks, mis loob baasi kergete korvide saamiseks. Sellest lõikab kasu kogu spursi kiire tagaliin Manu Ginobili, Tony Parkeri ja George Hilliga eesotsas.

Rollimängijate paremad esitused

Spursi rollimängijad on üha paremini enda kohta meeskonnas leidma. George Hill on olnud terve hooaja hea, sama võib öelda ka Matt Bonneri kohta. Samas Roger Mason, DeJuan Blair, Antonio McDyess esitasid hooaja alguses üsnagi nõrkasid partiisid.

Roger Masonil oli probleeme uue rolliga kohandumisega, kuid viimasel ajal on tema esitused muutunud aina paremaks. Mason näitab rünnakul eelmise hooajaga võrdväärset taset ning  suudab kaitses rohkem oma meest pressida.

DeJuan Blairi on vaevamas tüüpilised rookie probleemid. Ebastabiilne mänguaeg loob aluse üldiseks mängija ebastabiilsuseks, edukad mängud vahelduvad ebaõnnestunud mängudega. Siiski tundub, et hiljuti tema osaks langenud algviisiku keskmängija rolliga on Blair väga hästi harjunud ning hoolimata endiselt kõikuvast mänguajast suudab ta nüüd hoida stabiilset mängutaset. Stabiilsetele mängudele on tulnud Blairi poolt ka säravaid esitusi, nagu näiteks Spursi võidumängus Oklahoma City Thunderi vastu jagas ta Tony Parkeriga Spursi poolelt suurima skooritegija tiitlit, visates 28 punkti. Tõsi, selles mängus puudusid Spursil paljud põhitegijad ning see avas Blairile punktide viskamiseks rohkem võimalusi.

Üllatav on tõesti see, et peale Matt Bonneri vigastust on Spurs hakanud paremini mängima. Kas tegemist on niiöelda rollimängijate McGrady sündroomiga. Matt Bonnerile ei saa küll süüks panna kehvasid esitusi, mitmel korral on ta olnud klubi edukaim skooritegija. Lisaks sellele pakub ta Spursile olulist relva - ohtlik pikk mees kolmese joone taga, mis annab Duncanile korvi all tegutsemiseks vajalikku ruumi. Samas Spurs on tõesti ilma temata hoo sisse saanud, võibolla on põhjus selles, et Spurs vajab enam mängijat, kes suudab enam korvi kaitsta. Matt Bonneri kaitsemängu arsenalis paraku viskeblokeerimise relvastus puudub.

Antonio McDyessi liitumine tekitas hooajavahetusel suuri sahinaid, sest paljud tundsid, et Spurs on saanud paika oma meeskonnast viimase pusletüki. Tundub, et McDyess oli Detroit Pistonsis sedavõrd edukalt ära kohanenud vahetusmehe rolliga, et ta ei suutnud enam Spursis tema osaks langeva algkoosseisukohaga midagi peale hakata. Nüüd kui Dejuan Blair alustab tsentri kohal ja McDyess suudab end pingil mänguks valmis panna, on tema panus mängus stabiilselt suurenenud.

Paremini rünnakuskeemi mahtuv Richard Jefferson

Kui Bruce Bowen otsustati vahetada ning vastutasuks saadi oli paljud Spursi fännid kurvad, vana lojaalne rüütel saadeti lahingutandrilt eemale vaikselt oma lõppu ootama. Samas kõik teadsid, et selline lüke on vajalik, kui soovitakse taaskord hoida üleval lootust tiitlile.

Richard Jeffersoni atleetlikkus oli just see komponent, mis viimasel hooajal Spursil puudu oli. Nüüd on see olemas, ent Jeffersoni talent pole veel särama löönud. 13.2 punkti jääb oluliselt alla tema karjääri keskmisele, seda rehabiliteerib mõningal määral parem visketabavus. Vahepeal tundus, et Jeffersoni skooritegemine on tõusuteel, ent viimasel ajal on see jäänud endiselt 13 punkti lähistele.

Samas pakub Jefferson Spursile väikese ääre kohapeal palju mitmekülgsemat rünnakuohtu, kui seda oli Boweni ajal. Mees võib visata kolmest, luua endale ise viskekoht, läbi minna või anda resultatiivne sööt. Lühidalt öeldes, kui varem sattus pall Boweni kätte, siis peale seda oli ainsaks ohuks vise, nüüd aga võib sealt tulla mida iganes ning see määramatus teeb kaitse elu oluliselt keerulisemaks.

Kõkkuvõtteks, mida võib Spursilt oodata?

San Antonio Spursilt võib oodata kõike. Alles hiljuti alistasid nad Lakersi meeskonna, samas terve hooaja vältel on nad olnud edukate meeskondade vastu hädas.

Määramatust tõstab ka põhimängijate küllaltki kõrge vanus. Kui peaksid tulema vigastustega tagasilöögid, siis võib hooaeg taaskord piirduda playoffi jõudmisega. Samas kui mehed püsivad terved, on kõik võimalik. Gregg Popovich teeb kõik endast oleneva, et põhimängijate minutid hoida minimaalsed ning neid hoida nii värskena kui võimalik playoff-ideks.

Fakt on see, et kui meeskond püsib terve on nad kevadel ühed suuremad pretendendid tiitlile. Ja kui asi juba nii kaugele jõuab, siis pole põhjust kahelda, et neil puudub piisav talent, motivatsioon või kogemus kogu selle teekonna käimiseks.

Spurs on olnud selle milleeniumi esimese dekaadi suurim dünastia ja mõneti meenutab käesolev hetk 90-date astate Chicago Bullsi viimast luigelaulu. Enamus mehi on küll vanad ning ilmselt on käsil nende karjääri üks viimaseid suuri tantse tiitlile, ent samal ajal annavad nad endast kõik, et see tants kujuneks mälestusväärseks.



Soovituslikud postitused: